Täna näitan ma teile esmalt Eesti vanuse-palga profiili – kuidas on palgad seotud vanusega, siis seda kuis too muutunud 2005. ja 2011. aasta vahel. Ja kõige lõpuks, milline see pilt mujal maailmas välja näeb.
(R-i huvilistele on kogu R-i kood, mis neid graafikuid genereerib kättesaadav siit, sealt leiab ka esmase õpetuse PIAACi avalike andmete R-is kasutamiseks)
Eesti
Kui me paneme ühele teljele vanuse ja teisele palga, mida selles vanuses teenitakse, saame umbes sellise pildi:
See graafik näitab umbkaudu, milline oli Eestis vanus seotud palgasissetulekuga aastal 2011. Need andmed on peaaegu kole head – siin on kõik inimesed, kes vähemalt 9 kuud samalt tööandjalt palka said, aga neil on ka olulisi puudusi – kui inimene sai 9 kuud järjest poolt palka kahest kohast, siis läheb ta neis andmetes kirja kahe inimesena, kel see poolik palk; siin on inimesi, kes töötavad veerandkohaga jne.
Kuidas seda joonist lugeda? Alumine helesinine joon näitab 25. protsentiili – sellest vähem teenis 25% inimesi (tegelikult oli sellest madalama palgaga 25% tol aastal vähemalt 9 kuud kestnud töösuhteid, sest nagu öeldud võib üks inimene saada palka mitmest kohast, aga ma jätkan selles veidi ebatäpses keeles). Näeme, et nt 30-aastastest teenis umbes 25% alla ca 450 euro kuus. Keskmine tumesinine joon on mediaan – 50% inimestest teenib üle selle, 50% alla. 30-stel oli mediaan kusagil seal 775€ kandis. Rohekas joon on palgakeskmine (30-stel ca 900), ja ülemine helesinine 75. protsentiil (30-stel siis ca 1150€) – sellest enam teenis 25% sellevanustest.
Kuidas seda joonist mitte lugeda? Näeme, et 35-stel oli keskmine palk ca 900€, 45-stel ca 800. See ei tähenda, et kui 35 kukub, hakkaks palk langema, lihtsalt tänased 35-sed teenivad keskmiselt 100€ enam kui tänased 45-sed.
Mõned tahavad siit graafikult välja lugeda vanemaealiste diskrimineerimist, minu interpretatsioon on veidi positiivsem – uued põlvkonnad on tulnud peale tänasesse majandusse hästi sobiva ettevalmistusega, aja nõuetele vastava haridusega. On üsna paratamatu, et sellise majandussüsteemi muutusega, mis Eesti ühiskonnas 90-ndate alul toimus, läheb kaduma oluline osa inimkapitalist – osa vanema põlvkonna formaalharidus on suunatud sektoritesse, mis kadusid, osa mitteformaalsest inimkapitalist (oskus leti alt kaupa kaubelda) polnud jälle uuel ajal nii oluline. Uutel põlvkondadel on olnud võimalik algusest peale NLKP ajaloo asemel mõistlikele asjadele keskenduda; õppida keeli, mida räägivad meie tänased kaubanduspartnerid.
Teine asi, mis minu jaoks siin huvitav, on see, et nn võitjapõlvkond – 90-ndate alul tööjõuturule sisenenud – on vähemalt palkades selgelt maha jäänud järgmisest põlvkonnast – 2000.-ndate alguses tööjõuturule sisenenuist. Neist veel järgmine põlvkond sisenes kriisi ajal, mis ei mõju palkadele hästi. Seda näitab hästi järgmine graafik:
Kui need, kes olid keskmise palga tipus aastal 2008 – tolleaegsed 30-sed ja 2011. aasta 33-sed on suutnud oma keskmise palgataseme säilitada, siis 2011. aasta 20-25-stel on palk ca 10% madalam, kui kolm aastat vanematel oli samas vanuses. 2005. aastaga võrreldes näeme esiteks palgataseme kasvu, aga ka seda, et need, kes olid 2005. aastal tipus, olid juba kolm aastat hiljem nooremate poolt troonilt tõugatud (ok, eks need vahed ole seal tipu ümber tegelikult väikesed ja ma ei tahaks selle tipu nihkumist üle interpreteerida – see, kas mõni aastakäik teenib keskmiselt 10 eurot rohkem või vähem kui teine, ei oma sisulist tähtsust).
Muu maailm
Ma olen pikka aega, seni üsna edutult, püüdnud kätte saada mõnda rahvusvahelist andmestikku, mis lubaks mul samu jooniseid ka teiste riikide jaoks joonistada (kui keegi oskab millegi kvaliteetse poole juhatada, andke märku, mul on mitu mõtet, mida nendega peale hakata). Õnn saabus minu õuele ühes PIAACi andmete avaldamisega (PIAAC on täiskasvanute PISA test). Nad nimelt küsisid ka palkasid. Kokku 166 tuhandelt inimeselt 24-s riigis. Ma pääsen ligi 16 riigi andmetele (17, aga Venemaa andmeist osutus oluline osa paari küsitleja poolt võltsituiks ja järgi jäi liiga vähe).
Need andmed ei ole nii kvaliteetsed, kui ma Eesti kohta näitasin. Tegu küsitlusuuringuga, kus inimesed võivad keelduda palgaküsimusele vastamast ja ma ei ole jõudnud süveneda, kas selles kalduvuses riikidevahelisi erinevusi jne. Nii et neid graafikuid tasub võtta teatud ettevaatlikkusega, aga üldised trendid saab siit kätte ikka.
Järgmisel graafikul on esitatud PIAACI andmestiku pealt leitud palgamediaanid vanuse kaupa. Tehniliselt näitab see joon loess-silutud palgamediaani (ja ökonomeetrikute tarvis lisatud 5-aastaste vanusegruppide mediaanid ühes 95% usalduspiiridega). Palgad on riigiti erinevad, nii et olen nad muutnud võrreldavaks näidates kui palju igas vanuses inimesed teenivad rohkem või vähem vastava riigi mediaanist.
Näeme tuttavat pilti – Eestis on tipp kusagil enne 35. eluaastat. Umbes sarnane, ehkki mitte nii teravalt välja joonistuv, on seis ka teistes omal ajal sotsialismi ehitanud riikides – Tšehhis, Poolas ja Slovakkias. Mujal mediaanpalk üldjuhul stabiliseerub kusagil 35-40 eluaasta kandis või tõuseb veel kauem, nii varast tippu me kauem arenenud riikides ei näe.
Ju see pilt tulevikus meil ka ühel hetkel Soome või Suurbritannia sarnaseks muutub. Aga ma loodan, et mitte niipea. Loodan, et tulevad veel vingema haridusega põlvkonnad ja et vähemalt kriisijärgne põlvkond näitaks ka tänastele 35-stele koha kätte.
Analüüsiait 